Kuidas siis hinnata enda loodud hajutatud õpikeskkonda ? Keeruline. Peaks ehk alustama lubavustest. Niipalju kui inimesi, niipalju erinevaid arusaamisi. Lihtne on faktiga – fakt lihtsalt jääb faktiks. Vesi vastumäge ie voola ja fakt ! Iseasi on paljude vabadusastmetega süsteemides. Mis on fakt – mis mitte ? Iseäranis problemaatilisteks muutuvad asjaolud täiesti uutes, kogu inimkonna jaoks täiesti enneolematutes süsteemides, milliseks on kindlasti plahvatuslikult edenenud internet koos oma lõpmata arvu vabadusastmetega. Fakt – arvuti on igal töölaual praktiliselt ühesugune, saadud väljund peaaegu alati erisugune.
Lubavused !? Mis need on ? Kas lubavus on nimisõna või hoopis tegusõna, aga miks mitte omadusssõna ? Kui suudame kirjeldada lubavust läbi kindlaltpiiritletud faktide võiks ta mingil moel olla isegi nimisõna. Kui võtta aluseks eestikeelne sõna lubama (võimaldama), siis oleks lubavusel ehk pisut tegusõna maitset. Siinkohal arvan, et lubavus on siiski eeskätt omadussõna. Lubavus kui omadus avaldub vaid süsteemides. Minu jaoks on lubavus süsteemi omadus, mis võimaldab mingil süsteemi osal selles paremini või halvemini toime tulla. Toetun siinkohal pisut minu venna Villu ajaveebis avaldatud mõttekäigule ja autoriteet Gibsoni tõlkele, et lubavus haarab looma ja keskkonda. Siinkohal läheb asi huvitavaks. Kui võtta vaatluse alla lubavuse mõiste bioloogias ja eriti evolutsiooniprotsessis, siis võiks lubavuse taanadada kahest osapoolest koosnevaks süsteemiks – organism ja keskkond. Siinkohal tekib inimese poolt loodud süsteemi ja looduslike süsteemide vahele tohutu erinevus. Looduslikes süsteemides on lubavuste tekkimine sisuliselt ühepoolne. Maakeral lihtsalt on sellised tingimused tänu kosmilistele asjaoludele ja teine süsteemi osapool – organismid saavad siin suhteliselt vähe kaasa rääkida. Kuigi ka siin ei ole piir väga selgepiiriline. Näiteks avaldub organismide mõju kasvõi vaba hapniku olemasolu kaudu süsteemi teisele poolele.
Inimese poolt loodud süsteemidel on see tõsine erinevus, et süsteemi looja on kogu süsteemi orienteerinud kindlale kasutajale ehk siis teisele inimesele. Siit lähtub kogu süsteemi lubavuste kompleks. Süsteem töötab vastastikku komplementaarse paarina kus pooled üksteist tagasi sidestavad ja konarusi lihvivad. Kui selline protsess bioloogilises evplutsioonis on väga aeganõudev, siis inimese korral taibatakse vead ja eksimused kiiresti ning süsteemi areng omandab kohutava kiiruse.
Mis siis ikkagi on lubavus ? Kasutades sõna lubama enam-vähem sünonüümi võimaldama, leian, et lubavust võiks vaadelda kui empiiriliselt kahepoolset süsteemi, kus üks pool pakub võimalust midagi teha ja teine pool omandab oskuse seda teha.
Lubavus on seega sarnane mõistega sünergia, kus ühistegevuse tulemus ei ole mitte üksikute tegijate tegevuse summa, vaid korrutis.
Mida enam on liikmeid, seda toekam on korrutis.
Mis puudutab endaloodud süsteemi hindamist, siis hinde saab alati panna vaid tulemuste alusel. Olen elus olnud paljuski autodidakt ja sageli arvanud, et leitud õppevahendid on olnud piisavalt head, siis tänu läbitud kursusele osakan paljutki teistmoodi mõista ja otsida tänapäevastes infosüsteemides endale õppimises tuge läbi suurendatud lubavuste suhtlemise kaudu süsteemis.
Ühes asjas jään endale kindlaks – lubavus on kindlasti laiendatav ka iskikule, ehk minu lubavused võivad olla antud süsteemis kas suuremad või väiksemad.
Sinu arutluskäik lubavuste üle on huvitav eelkõige seetõttu, et oled välja toonud sarnasusi ja erinevusi Gibsoni algse lubavuste käsitlemisega. Mulle pakuvad huvi eelkõige järgmised aspektid, mis on õnnestunult sõnastatud:
“lubavust võiks vaadelda kui empiiriliselt kahepoolset süsteemi, kus üks pool pakub võimalust midagi teha ja teine pool omandab oskuse seda teha.”
Kommenteeriks, et see erineb natuke minu arusaamisest, nimelt ma ei usu sellesse oskuse omandamisse – see viitab nagu olekes lubavused alati olemas süsteemis ja on vaid vaja oskust neid sealt välja lugeda. Usun, et lubavused saavad alguse indiviidi mõtetest ja nad pole enne suures osas süsteemis olemas, kuid süsteem toetab nende ilmnemist ja rakendamist.
“ubavus on kindlasti laiendatav ka iskikule, ehk minu lubavused võivad olla antud süsteemis kas suuremad või väiksemad.”
Siin meeldib mulle eelkõige väite esimene pool, paneksin selle heameelega ka mitmusesse “isikute vahel”, tese poolega olen nõus, kuid siin seod sa isiku jaoks ilmnevad lubavused eelkõige keskkonnaga (mis on ka õige).
Arutlus lubavustest looduslikes ja tehissüsteemides:
“Kui võtta vaatluse alla lubavuse mõiste bioloogias ja eriti evolutsiooniprotsessis, siis võiks lubavuse taanadada kahest osapoolest koosnevaks süsteemiks – organism ja keskkond. Siinkohal tekib inimese poolt loodud süsteemi ja looduslike süsteemide vahele tohutu erinevus.Inimese poolt loodud süsteemidel on see tõsine erinevus, et süsteemi looja on kogu süsteemi orienteerinud kindlale kasutajale ehk siis teisele inimesele. Siit lähtub kogu süsteemi lubavuste kompleks. Süsteem töötab vastastikku komplementaarse paarina kus pooled üksteist tagasi sidestavad ja konarusi lihvivad.” oled osanud tabada aspekti, mis minu arvates erinevate autorite poolt pole hästi välja toodud. Just võrdlusena tuleb välja tehissüsteemide lubavuste erinevus looduses olevatest loomade poolt rakendatud lubavustest (affordances-effectivities). Loomade teadlikkus süsteemi muuta, sellega interakteerda on ka tunduvalt madalam.
Aitäh kursusel osalemast. Sinuga peaks varsti maha istuma ja magistritöö tegevuse tõsiselt kirja panema.